VANEMAD

Kuna Poskade kodune keel oli vene keel, sai Ksenia venekeelse alghariduse kodus koduõpetajate abil. Nende seas oli ka prantslannast prantsuse keele õpetaja. Seega oli nii Ksenial kui ka teistel lastel prantsuse keel varakult suus.
Keskhariduse omandas Ksenia venekeelses Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1915.
Soov arstiks õppida tekkis tal juba 9-aastaselt, kui väikevend Georg paariaastasena sarlakitesse suri. Ksenia ja tema noorem õde Anna olid Jaan Poska kaheksast täiskasvanuks saanud lapsest ainsad, kes ei õppinud õigusteadust.

1915–1918 õppis Ksenia Peterburi Nais-Meditsiini Instituudis. Peale revolutsiooni puhkemist tuli ta tagasi Eestisse. 1919-1921 jätkas ta õpinguid Pariisis Sorbonne’i Ülikooli arstiteaduskonnas.
Peale isa Jaan Poska surma ei olnud Ksenial majanduslikult võimalik Pariisis haridusteed jätkata ja ta pöördus 1921 tagasi Eestisse. Kuna Eesti riik toetas Poska lapsi, kattes nende õpingukulud kodumaal kuni ülikoolihariduse saamiseni, sai Ksenia jätkata õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

Ülikooli lõpetas ta 1923. Ksenia kuulus naiskorporatsiooni Amicitia, nii nagu ka tema nooremad õed Anna ja Helene.

1924 asus Ksenia tööle Tallinna Keskhaigla sisehaiguste osakonda. Tolleaegsete mälestuste kohaselt ei osanud kuni Pariisini venekeelse hariduse saanud Ksenia eesti keeles kirjutada ning soovis haiguslehed koostada vene keeles. Seda tal ei lubatud, ja kuna ta ka saksa keeles neid teha ei osanud, kirjutas ta haiguslehed prantsuse keeles.
Aastatel 1937-1939 täiendas Ksenia end Ungaris, ta valdas ka ungari keelt.
Tallinna Keskhaiglas töötas dr Poska 1940. aastani, mil nõukogude võim pagendas tema kui Jaan Poska tütre Tallinnast välja Järva maahaiglasse.

Dr. Poska 10. tööjuubel Tallinna keskhaiglas, foto Eesti Tervisemuuseum

1941 saadeti dr Poska tööle Haapsalu Haigla siseosakonda. 1944 päästis ta seal arvukalt eesti noori haavatud leegionäre kommunistide kätte sattumast, paigutades nad tüüfusehaigete sildi all nakkusosakonda.
1945. aastal sai Ksenia Haapsalu sisehaiguste osakonna juhatajaks ja jäi sellele ametikohale kuni surmani. Dr Poska oli väga hinnatud arst. Lisaks jõudis ta töötada ka Haapsalu Tuberkuloosi Dispanseris.

Ksenia oli Jaan Poska lastest ainus, kes 1944. aastal ei emigreerunud Rootsi ja jäi Eestisse. Põhjused olid nii tööalased kui ka isiklikud.
Ksenia pidas oma kohuseks aidata oma venda Jaani, kui too vanglast naaseb (tema hukkamine Venemaa vangilaagris sai teatavaks alles aastakümneid hiljem).
Lisaks ei soovinud end arstina ülestöötanud Ksenia jätta maha oma patsiente. Ta ei olnud kindel, et ta rootsi keelt oskamata endale Rootsis arstina tööd leiab.

Ksenia Poska oli Haapsalus tuntud mitte ainult lugupeetud arstina, vaid ka oma ekstravagantse välimuse ja kommete poolest. Kodus aadlidaami kasvatuse saanud naine ei osanud teha majapidamistöid nagu pliidi alla tule tegemine, toidu valmistamine või koristamine – nendes aitasid teda ka nõukaajal teenijad. Abilised aitasid Pariisis elanud daamil hoolitseda ka tema välimuse eest. Väga oluline oli talle õigeusu kommete range järgimine.
Ksenia jäi vallaliseks ja lapsi tal ei olnud.

Ksenia suri 1. detsembril 1964 Haapsalus. Elu lõpuni arstina töötanud dr Poska palus end kirstu panna arstikitlis. Jaan Poska vanim tütar maeti Tallinna Siselinna kalmistule oma isa kõrvale.
Matuseid aitas korraldada Ksenia noorema õe Tatjana poeg Arpad, keda Ksenia omal ajal oli toetanud. Ksenia ja Arpad kui ainsad kodu-Eestis elanud Jaan Poska järeltulijad hoidsid läbi nõukogude aja Jaan Poskale kuulunud esemeid, mis tänu Arpadi pojale Jaan Arderile on jõudnud Jaan Poska majja tagasi.

Alghariduse sai Vera kodus kodukooliõpetajate abil ning igal kevadel käis ta koolis kõikides aineteid eksameid andmas. Koolis käis Vera ainult 4 aastat: 13-aastaselt astus ta Tallinna naisgümnaasiumi 5. klassi ning 1915 lõpetas kooli kuldaurahaga. Kuna Poskade kodune keel oli vene keel ja ka kool oli venekeelne, sai Vera venekeelse hariduse.

Naisgümnaasiumi juures omandas Vera ka vene keele koduõpetaja kutse. Koduõpetaja oli enne naiste ülikooli lubamist nende kõrgeim kvalifikatsioon.

Juba gümnaasiumi ajal oli Vera otsustanud saada juristiks, kirjutades 1913 oma päevikusse: „Ise tahan astuda õigusteaduskonda, olgugi, et naistel veel õigusi pole juristina töötamiseks. Isa aga väidab, et siis, kui lõpetan, on naistel õigused käes“. Poskal oli õigus.
Peale naisgümnaasiumi lõpetamist 1915 sõitis Vera Peterburi, kus asus õppima Bestuževi kõrgemate naiskursuste õigusteaduskonnas.
Miks ei valinud Vera Tartu Ülikooli, mis just samal 1915. aastal hakkas tütarlapsi vastu võtma? Üheks põhjuseks võis olla puuduv küpsustunnistus, mis oli vajalik klassikalisse ülikooli astumisel ning mida  naisgümnaasiumid ei andnud. Küpsuseksam tuli sooritada poeglastegümnaasiumi juures ja selleks tuli muu hulgas juurde õppida ladina keelt ja täiendavaid reaalaineid, mida naisgümnaasiumis ei õpetatud. Küpsuseksamiks valmistumiseks kulus harilikult aasta. Bestuževi kõrgemad naiskursused oli aga eraülikool, mis küpsustunnistust ei nõudnud ja kus ladina keelt jt aineid sai jooksvalt järgi teha.
Peterburi kasuks võis kallutada ka isa Jaan Poska arvamus, et sealne haridus on parem kui Tartu Ülikooli oma.
Juba 1917 kutsus isa Vera Eestisse tagasi põhjendusel, et ta ei jõua kahte last kodust eemal koolis pidada (õde Ksenia õppis Peterburis arstiks). Tegelikult võis ettenägelik Poska soovida tütre Peterburi poliitikakeerisest ära tuua.
Septembris 1917 naases Vera Tallinna ja asus aitama noorematel õdedel küpsuseksamiteks valmistuda.

Seni vene keelele ja maailmakultuurile orienteerunud Vera identiteedis ja meelsuses toimus muutus peale Eesti iseseisvumist. 1918 kevadel üliõpilaste koosolekul, kus vene ja eesti üliõpilaste seisukohad lahknesid, asus Vera vanema õe Ksenia eeskujul eestlaste poolele. Ta hakkas end pidama eestlaseks ja Eestit oma kodumaaks, millele tahtis oma elu pühendada.
1918 hakkas seni vene keeleruumis elanud Vera eesti keelt õppima Timotheus Grünthali juures. Tema soovitusel astus Vera EÜS-i Põhjala, mille liige oli ka Timm, nagu Vera teda kutsus. Sõprusest arenes armastus.

24. septembril 2019 abiellusid Vera ja Timotheus Grünthal Haapsalus. Kuna Timotheus oli Saare maakonnavalitsuse esimees, asus noorpaar elama Kuressaarde.
Asutav Kogu liikmena viibis Timm sageli Tallinnas ja Vera otsis ühiskondlikku rakendust. 1919-1920 töötas ta Kuressaare gümnaasiumis ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetajana.

Kui 7. märtsil 1920 suri Jaan Poska, ei saanud Vera ja Timm matustele sõita, sest meri oli jääs. Mõni kuu hiljem, juulis 1920 sündis nende esiklaps Constance ehk Tanni.

Kuna nii Vera kui ka Timm soovisid jätkata poolelijäänud juuraõpinguid Tartu Ülikoolis, astus Timm augustis 1920 Saaremaa maakonnavalitsuse esimehe kohalt tagasi ning noor pere kolis Tartusse. 1920 astusid mõlemad Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.
Vera lõpetas ülikooli 1924. aastal. Selleks ajaks oli tal juba 3 last. Lisaks elas 1922-1923 Vera juures ligi aasta Ungarist vastsündinud pojaga tulnud õde Tatjana.

Peale ema Constance’i surma 8. detsembril 1923 võttis Poskade pere nooremate laste eest hoolitsemise esialgu üle vanim tütar Ksenia, kes oli just Tartu Ülikooli lõpetanud ja Tallinna Keskhaiglasse tööle läinud. 1924 kutsus Ksenia Verat Tallinnasse appi.

Kui ülikooli lõpetatud ja poeg Ivar sündinud, tuli Vera Tallinnasse. Kõik õed-vennad Poskad elasid sel ajal siinsamas majas, kokku 15 inimest. Saanud 1925 ülikoolidiplomi, asus Vera 1926 tööle vandeadvokaadi abina. Samuti töötas ta Tallinna Juriidilises Büroos, mis pakkus abi neile, kel polnud vahendeid õigusabi osta, enamasti elu hammasrataste vahele jäänud naistele. Vera sõnul tegi just see kogemus temast naisõiguslase.

Kui Timotheusest sai Riigikohtunik, kolis pere 1929 taas Tartusse, kus Vera jätkas teaduslikku tööd ülikoolis.
1935 sai Vera vandeadvokaadiks. 1939 omandas kuue lapse ema Vera Poska-Grünthal Tartu Ülikoolis magistrikraadi, olles Eesti esimene naissoost õigusteaduse magister. Sama aasta lõpul hakkas ta andma ülikoolis sotsiaalhooldusõiguse loenguid, saades Tartu Ülikooli õigusteaduskonna esimeseks naissoost lektoriks.
Vera osales Eesti perekonnaseaduse eelnõu väljatöötamisel, mille eesmärk oli suurendada abielunaiste õigusi ja parandada vallaslaste olukorda.
Doktoritöö noorte kuritegevusest valmis Veral saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal, kuid töö jäi esitamata. Vera seisukoht, et noori kurjategijaid tuleb kohelda täiskasvanutest erinevalt, oli vastuolus saksa režiimi omadega.

Vera oli kogu elu ühiskondlikult väga aktiivne, osaledes nii Eesti kui ka rahvusvaheliste naisorganisatsioonide töös Eestis ja hiljem Rootsis. Tema oli ka Poskade suguvõsa Rootsi emigreerumise põhiliseks korraldajaks 1944. Erialast tööd advokaadina Vera Rootsis paraku ei saanud. Ta teenis elatist Kuninglikus Statistika Keskbüroos, aga ka arhiiivis ja vabriku masinakirjutajana.
1955. aastal hakkas Vera Rootsis välja andma väliseesti naisteajakirja “Triinu”, mis ühendas Eesti naisi üle kogu maailma. Selle peatoimetaja oli ta 30 aastat. Vera järel võttis ajakirja väljaandmise üle tema vanim tütar Constance (Tanni Pill, hiljem Tanni Kents) Kanadas.
Vera Poska-Grünthal on avaldanud kolm mälestusteraamatut:
“Jaan Poska tütar jutustab” (1969), “See oli Eestis” (1975) ja “Elu jätkub võõrsil” (1985). Neis kirjeldab ta elu lapsepõlvekodus ja ülikooliõpinguid, ametialast ja poliitilist tegevust sõjaeelses Eestis ning eluolu põgenikuna.

Veral sündis kokku seitse last, kellest kasvas üles kuus:
Tanni (Constance) (Pill) Kents (1920 Kuressaare – 2005 Toronto, Kanada)
Ivar Grünthal (1924 Tartu – 1996 Göteborg, Rootsi)
Veera Gleason (1925 Tallinn – 2018 Matthews, Põhja-Carolina, USA)
Esmo Grünthal (1927 Tallinn? – ?)
Timotheus Grünthal (1930 Tartu – 2008 Odensjö, Rootsi)
Toomas Grünthal (1935? Tartu – ?)

Vera lastest on tuntuim kolmas laps, poeg Ivar Grünthal, kes oli ametilt arst, aga tegutses ka luuletajana ja tõlkis eesti luulet rootsi keelde. Nii nagu tema vanem õde Tanni, oli Ivargi tegev Välis-Eesti ajakirjanduses, olles kultuuriajakirja Mana peatoimetaja.

Vera ja Timotheus perega 1930. aastatel. Vasakult lapsed Ivar, Timotheus, Tanni ja Veera. Foto Saaremaa muuseum.

Vera tuntumaid lapselapsi on poeg Timotheuse poeg  Raoul Grünthal (sünd 1966), kes juhtis 15 aastat Skandinaavia suurima meediagrupi Schibsted Media Rootsi haru, olles ka ajalehe Svenska Dagbladet (Rootsi suuruselt kolmas ajaleht) tegevdirektor.

Vera teine kuulus lapselaps, tütre Veera tütar Sharon Louise Gleason (sünd 1957) on USA-s föderaalkohtunik, esimene Alaska osariigi naissoost föderaalkohtunik, kelle määras ametisse Barack Obama 2012. aastal. Gleason on olnud ka aktiivne muusik, ta on mänginud saksofoni ning oli aastaid klarnetimängija Alaska suurima linna Anchorage’i sümfooniaorkestris.

Hollywoodi ja Broadway näitleja Alison Pill (sünd 1985) on Vera vanima lapse Tanni (Constance’i) ja tema esimese abikaasa Kaljo Pilli lapselaps. Alison sündis Torontos, kus sai ka näitlejahariduse. Alustanud oma näitlejakarjääri filmiekraanil juba 12-aastaselt, on ta täiskasvanuna saanud tuntuks nii teatri-, filmi- kui ka telerollide poolest. Laiem tuntus tuli sarjadest The Newsroom ja American Horror Story, samuti filmidest Scott Pilgrim vs. the World ja Milk. Pill on hinnatud mitmekülgse ja sügava rollikäsitluse poolest ning pälvinud maineka Tony nominatsiooni (teatrimaailma Oscar).

Venekeelse alghariduse sai Tatjana sarnaselt teistele lastele kodus. Koduõpetajate seas oli Poskadel ka prantslannast prantsuse keele õpetaja, nii oli prantsuse keel lastel varakult suus.
Keskhariduse omandas Tatjana venekeelses keskkoolis. Selle lõpetamise järel suundus ta õppima prantsuse keelt Pariisi Sorbonne’i Ülikooli.

1921 laulatati Tatjana hurmava baritoni Aleksander Arderiga Haapsalu Maria-Magdaleena õigeusu kirikus, kus sõlmis abielu enamus Poskade lapsi.
Aleksander Arder, kes eelnevalt oli lõpetanud Riia vaimuliku seminari, õppis sel ajal laulmist Itaalias. Detsembris 1922, teel Itaaliast tagasi Eestisse, sünnitas Tatjana enneaegselt poja. Arstidel õnnestus päästa ka raskelt haigestunud Tatjana, kes jäi koos vastsündinud lapsega Budapesti taastuma. Aleksander sõitis tagasi Itaaliasse. Ungaris sündinud poeg sai madjarite keskaegse hõimujuhi järgi nimeks Árpád.

Jaanuaris 1923 kirjutas Tatjana, et soovib Eestisse tagasi tulla. Vend Jaan  sõitis talle ja lapsele Budapesti järgi ning tõi Tartusse Vera juurde, kes õppis oma kahe väikse tütre kõrvalt ülikoolis. Haigusest kurnatud Tatjana jäi Vera juurde kuni suveni, mil Aleksander Arder välismaalt naases ja Nõmmele korteri muretses.
Tatjana abielu Estonia teatri solisti Aleksander Arderiga purunes mehe napsilembuse tõttu. Naine andis sisse lahutuse, võttis kaasa oma poja Árpádi, väikevend Jüri, väikse õe Niina ning lapsehoidja ja kolis 1926 Pariisi.

Pariisi Ülikoolis jätkas Tatjana prantsuse keele õpinguid, mis olid abiellumise ja lapse sünni tõttu pooleli jäänud. Lisaks õppis ta Pariisi Sotsiaalteaduste Instituudis ajakirjandust, kirjutades diplomitöö Jaan Tõnissonist. Tatjana õde Niina ja väikevend Jüri jätkasid Pariisis kooliteed, väike Árpád jäi hoidjaga koju.
Tatjana õppis ka Ungari keelt Budapesti Ülikoolis.
Peale Pariisi Ülikooli lõpetamist 1929. aastal naases ta Eestisse.

1930. aastal abiellus Tatjana Eduard Laamaniga, kellega oli tutvunud 1919. aastal Pariisis. Laamanist sai isa Árpádile, lisaks sündis Laamanitel kaks tütart, 1934 Ilona ja 1936 Silvia. Perekond elas Poskadele kuulunud majas Poska tn 6.

NKVD vangistas Eduard Laamani 24. veebruaril 1941 süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Abikaasa Tatjana lastega oli määratud küüditatavate nimekirja, kuid kuna pere ei olnud kodus, vaid suvitas Võsul, siis nad pääsesid.

Tallinnast viidi Laaman edasi Kirovi vangilaagrisse, kus ta sama aasta sügisel hukati. Omakseid NKVD hukkamistest ei teavitanud ja pered jäid aastakümneteks lähedaste naasmist lootma.
Abikaasa ja isa kaotus jättis Tatjana ja tütarde hingelule ja psüühikale sügava jälje.

Eduard Laaman (12.02.1988 Krimmi eestlaste külas – 01.09.1941 Kirovi vangilaagris) oli hariduselt jurist (Peterburi Ülikool), kuid ametilt ajakirjanik, muuhulgas Eesti delegatsiooni pressisekretär Pariisi rahukonverentsil 1919 ja Tartu rahuläbirääkimistel. Jaan Poskaga oli Laaman koos töötanud ka 1918, olles Eesti Ajutise Valitsuse sekretär. 1919-1920 oli Laaman ka Eesti saatkonna pressiatašee Londonis.
1921-1924 sai Laamanist väliministeeriumi infoosakonna juhataja, mis sisuliselt tähendas välisluure juhi ametit ja läbi pressiatašeedeks maskeerunud luureohvitseride Venemaalt luureinfo kogumist. Peale  välisministeeriumist lahkumist jätkas hea sulega Laaman ajakirjanikukarjääri, siirdudes 1924 Eesti ühe suurima päevalehe „Vaba Maa“ peatoimetajaks, kuhu jäi selle sulgemiseni 1938 Eesti võimude poolt.
1939-1940 kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni Eestis oli Laaman Eesti saatkonna pressiatašee Moskvas. 1941 arreteeris NKVD Laamani süüdistades teda nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Tema luuretegevusest 1921-1924 ei olnud NKVD teadlik, mis näitab selle kõrget taset ja salastatust.  Peale ülekuulamisi Tallinnas viidi Laaman Kirovi vangilaagrisse ja lasti seal maha.
Poskaga oma töös tihedalt kokku puutunud Laamani sulest ilmus 1935 Jaan Poska kõige põhjalikum elulugu, mis on peamiseks allikaks enamusele hiljem ilmunud käsitlustele. Hea uurijavaistuga ning osava sulega Laaman on avaldanud ka teisi Eesti iseseisvumist ja Vabadussõda käsitlevaid teoseid ja poliitikute elulugusid.

1943. aastal pidi Tatjana veetma kaheksa kuud Tallinnas vanglas, sest oli kaasa aidanud oma poja Árpádi põgenemisele Saksa sõjaväest. Arreteeriti ka põgenemiskatselt tabatud Árpád, kes 1944 saadeti taas rindele.
Tatjana põgenes 1944 sügisel koos oma tütarde Silvia ja Ilonaga Rootsi, nii nagu teisedki Poskade lapsed. Emigreerumist lihtsustas ema Constance’i isapoolne rootsi päritolu.
Peale põgenikelaagrist vabanemist 1945 töötas Tatjana Lidingös mänguasjade poes müüjana. Aastatel 1950-1967 kuni pensionini töötas ta Uppsala Ülikooli õigusteaduskonnas arhivaarina. Tütred Ilona ja Silvia jätkasid haridusteed rootsi algkoolis ja omandasid keskhariduse Stockholmi Prantsuse koolis.

1959. aastal sai Tatjana Pariisi Sorbonne’i Ülikoolis õigusteaduste doktori kraadi. Tema väitekiri käsitles Rootsi kriminaalhoolduse reforme viimase 100 aasta jooksul.
Tatjana uuris vangide psühholoogilist tausta ning psühhiaatrilise diagnoosiga kurjategijaid. Uurimistöö käigus külastas ta Prantsusmaa ja Rootsi vanglaid ja vaimuhaiglaid ning jõudis järeldusele, et kurjategijate varasemas elus on tihti olnud hingelisi traumasid.
Õigusteadlasena avaldas Tatjana Laaman erialaseid artikleid nii prantsuse kui ka rootsi keeles.

Tatjana Laaman suri 14.03.1988 Uppsalas 87- aastasena. Ta elas Poskade lastest kõige kauem. Tajana on maetud Stockholmi metsakalmistule.

(10. 02.1934 Tallinn – 26.06.2017 Uppsala)
Ilona Laaman, kes 10-aastasena põgenes koos ema ja õega Rootsi, omandas keskhariduse Stockholmi Prantsuse koolis. Uppsala Ülikooli lõpetas ta vene ja prantsuse filoloogina. Noorena töötas Ilona õena vaimuhaiglas.
Laaman sai tuntuks luuletaja ja tõlkijana, kes tõlkis eesti proosat rootsi keelde. Tema luules oli tajutav iroonia, samuti protest kehtivate ühiskondlike normide vastu ning  skepsis religiooni suhtes, mis eristus Poskade pere õigeusklikul taustal.
1997. aastal avaldas ta ilukirjanduslikus vormis oma autobiograafia “Vesi ahjus”.

(06.12.1922 Budapest – 19.09.1995 Tallinn)
Árpád  Arderi õpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas katkestas saksa okupatsioon. Püüdes põgeneda Saksa sõjaväkke mobiliseerimise eest Soome kaudu Rootsi, langes ta saksa sõjaväepatrulli kätte ning heideti Patarei vanglasse. Vangistati ka tema ema Tatjana, kes oli põgenemisele kaasa aidanud. Kaheksa kuu pärast sai Tatjana amnestia ja vabanes vanglast. Árpád  sai aga vanglas valgustatud ja pöördus usku.

Árpád vabanes vanglast 1944. aasta veebruaris ja saadeti tõlgina Saksa sõjaväkke Waffen-SS 20. eesti diviisi koosseisus. Tšehhimaal langes diviis sealsete partisanide kätte. Enne Eestisse tagasijõudmist arreteeriti Árpád punavõimude poolt ja viidi Karjalasse vangilaagrisse, kust pääses 1946 kevadel.
Eestisse naasnud ja tuberukuloosi haigestunud Árpádil aitas jalad alla saada ja toetas majanduslikult arstist tädi Ksenia, kes oli ainukesena Poskade lastest Eestisse jäänud.
Vanglas usku pöördunud Arder liitus Eestis evangeeliumi kristlaste Karmeli kogudusega. Seal töötas Veronika Salm, keda Árpád tundis varasemast ajast ning 1949 noored abiellusid. Kui  1950 liideti Karmeli kogudus Oleviste kogudusega, sai Árpádist Oleviste kantseleiametnik ning Veronikast koguduse koorijuht. Paaril sündis neli last, kaks poega ja kaks tütart: Ott (1950), Jaan (1952), Madli (1955) ja Aade (1960).
Árpád  töötas aastaid pastorina Nelipüha Koguduses Rakveres ja seejärel Suure-Jaanis, pidades jutlusi eesti, saksa ja soome keeles. Ta oli usklike poolt väga armastatud. 1992 avaldas ta mälestusteraamatu „Kus on Árpádi kuningas?”
Árpád Arder suri 1995. Ta puhkab Siselinna kalmistul, mitte kaugel oma vanaisa Jaan Poska kalmust.

Árpád  Arderi poegadest on tuntuimad armastatud luuletaja Ott Arder ja muusik Jaan Arder, kes mõlemad sündisid Rakveres 26. veebruaril, kuid kaheaastase vahega.

Ott Arder (26.02.1950-26.06.2004) oli armastatud poeet ja lasteraamatute autor. Teda sobib liialdamata nimetada rahvalaulikuks, sest isegi need, kes raamatuid ei loe, teavad suurt hulka tema tekste peast: paljud populaarsed laulud on kirjutatud Ott Arderi tekstidele. Need on lihtsad ja löövad, humoorikad ja meeldejäävad.
Ott Arderi tekstidele on loodud suur osa ansambli Ruja lauludest, näiteks „Suudlus läbi jäätunud klaasi“, „Tule metsa“, „Must ronk jt. Arderi tekstidele loodud laule on esitanud pea kõik vanema põlve popansamblid: Apelsin („Aeg ei peatu“), Rock Hotel, Ultima Thule, Karavan jt.

Jaan Arder (26.02.1952-24.07.2014) oli armastatud muusik, kelle haare ulatus vanamuusikaansamblist Hortus Musicus kuni popansamblini Apelsin. Jaan Arderi hõbehäälseid laule „See viis haaras mind“ ja „Capri saarel“ teab ilmselt iga eestlane.
Arderite muusikalist liini jätkavad Jaani ja tema abikaasa Lembi lapsed:

Helin-Mari Arder (sünd. 1974) on hinnatud jazzlaulja.

Jaani poeg, kontrabassist Andreas Arder (sünd. 1978) on Estonia teatri orkestri kontsertmeister.

Aleksander Arder (sünd. 1981) on pärinud oma isa Jaani kauni tenorihääle ja laulab Eesti Rahvusmeeskooris.

Kristina Aimla-Volkov (sünd. 1975) esindab  perekonda Jaan Poska Mälestusfondis.

Poskade esimene poeg Jaan junior sai sarnaselt pere teistele lastele venekeelse alghariduse kodus koduõpetajate abil.

11-aastaselt alustas Jaan kooliteed venekeelses Aleksandri Gümnaasiumis. 1917 suundus ta õppima Tallinna linna poeglaste humanitaargümnaasiumi (tänane GAG), kus õppekeeleks sai juba eesti keel.

1918-19 töötas Jaan Eesti Vabariigi Londoni saatkonnas, kuhu talle leidis töökoha nooremsekretärina tema isa.
Sealt tagasi tulles astus Jaan vabatahtlikuna Vabadussõtta.
Seejärel naases Jaan koolipinki ja lõpetas Tallinna Poeglaste Gümniaasiumi (tänane GAG)1920. aastal.

1920-1929 õppis Jaan Tartu Ülikoolis õigusteadust. Ta oli EÜS-i liige.

Lõpetanud 1929 ülikooli, sai Jaanist vandeadvokaadi abi ning 1935  vandeadvokaat. Aastast 1938 oli ta  Välisministeeriumi juriskonsult.

Jaan oli Estonia Seltsi juhatuse liige.

Jaan Poska esimene naine oli kaunitar Laine Ilona Kallas, Jaan ja Constance Poska heade sõprade, folkloristi ja Eesti esimese Soome-suursaadiku Oskar Kallase ning tema kirjanikust naise Aino Kallase tütar. Nad abiellusid 1924 Haapsalus ja elasid peale abiellumist esialgu siinsamas Poskade majas.
Jaani pillav eluviis, tekkinud võlad ja pinged abikaasade vahel viisid 1931 lahutuseni.

Jaan Poska ja Laine Ilona Kallase pulmad Haapsalus Poskade suvilas, taustal Laine isa, diplomaat ja folklorist Oskar Kallas, 1924

1938 abiellus Jaan uuesti. Tema teine abikaasa oli Estonia teatri võluv näitleja ja sopran Mercedes-Renate Kamp, artistinimega Mari Kamp, kes oli laulmist õppinud Aleksander Arderi juhendamisel Tallinna Konservatooriumis. 1940 sündis Jaanil ja Maril poeg Jaan.

Mari Kamp Estonia teatri laval,1939

1940 vangistas NKVD Jaan Poska ja saatis Kirovi vangilaagrisse. Poska vahistamiseks oleks ilmselt lisaks tema päritolule piisanud ka kuuluvusest Kaitseliitu, Vapside hulka ja Isamaaliitu. Vabatahtlikku osalemist Vabadussõjas peeti niikuinii võitluseks Punaarmee vastu. Põhipõhjus peitus aga ilmselt osalemises nn Irboska veretöös.

Kui Jaan Poska Londonist Eestisse naases, käis Vabadussõda. Poska liitus vabatahtlikult koolinoortega, kes arvati soomusrongi nr 2 meeskonda.  Augustis 1919 pidi see soomusrong toimetama 102 Eesti ametiühingute kongressil arreteeritud kommunismimeelset ja eestivaenulikku tegelast Pihkva rindele. Nendest 76 saadeti üle rindejoone, 25 lasid soomusronglased  riigireeturitena Irboskas maha. Sellesse soomusrongi kuulus ka Jaan Poska, kuigi tema osalemist mahalaskmises ükski tunnistus ei kinnita. Sellegipoolest mõisteti Poska ja koos temaga veel 6 soomusronglast 1941. aastal Kirovi vangilaagris surma. Perekond sai sellest teada alles aastakümneid hiljem.

Jaani abikaasa Mari Kamp-Poska põgenes 1944 koos poja Jaaniga Rootsi ja abiellus Sven Einar Boréusega, kes Jaani lapsendas. Täna elab 85-aastane Jaan Boréus Stockholmis koos abikaasa Irenega. Mõned aastad tagasi külastas vanahärra ka oma vanaisa Jaan Poska maja Tallinnas.

Anna sai sarnaselt teistele lastele venekeelse alghariduse kodus koduõpetajate abil. Keskhariduse omandas ta eesti keeles Tallinna I tütarlastegümnaasiumis.

Lõpetanud 1923 gümnaasiumi, astus Anna Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda. 1924 oli ta üks naisüliõpilaste korporatsiooni Amicitia asutajaid.

Oktoobris 1927 esitas Anna avalduse ja palus end üliõpilaste nimekirjast kustutada. Ilmselt oli tal soov minna õppima välismaale, sest 11.10.1927 on Tartu Ülikool andnud välja tõendi välismaa ülikoolile esitamiseks.

Prantsusmaale õppima minna ilmselt ei õnnestunud, sest aasta hiljem 1928 astus Anna Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Mõlemal korral ülikooli astudes on dokumentide juures märge “ladina keel ei ole korras”, mis viitab gümnaasiumis sooritamata jäänud ladina keele eksamile.

Juba aasta peale taas ülikooli astumist, 1929 septembri alguses Anna eksmatrikuleeriti. Sama kuu lõpus abiellus Anna keemiku-keemiainseneri Artur Krikiga. Abielu lahutati vähem kui poolteist aastat hiljem veebruaris 1931.

Septembris 1931 esitas Anna õde Vera Poska-Grünthal Tartu Ülikoolile avalduse saata kõik Anna Poska paberid – sünnitunnistus, gümnaasiumi lõputunnistus, tõend ülikoolis õppimise kohta – niipea kui võimalik Anna Poska aadressile Pariisi. Dokumendid olla vajalikud tema õele prantsuse ülikooli sisseastumiseks.

Ülikooliõpingutest Pariisis ei tulnud taas midagi välja: 2. mail 1932 sündis Annal Prantsusmaal Nancy linnas tütar Constance Lucie, hüüdnimega Čiča (1932 Prantsusmaa – 2012 Rootsi).

Eestisse naastes töötas Anna Poska Prantsuse Lütseumis õpetajana. Ta on tõlkinud mõned prantsuse keelsed lasteraamatud eesti keelde ja paar lasteraamatut kirjutanud ka ise.

Septembris 1944, veel enne Rootsi emigreerumist abiellus Anna Tallinna Perekonnaseisuametis Paul Loisoniga (sünd. 6. dets.1899 Odessas).

Rootsis teenis Anna raha muu hulgas võimlemisrühma klaverisaatjana. Kõrvuti oma tütre Constance’i ehk Čičaga kasvatas ta üles oma varalahkunud noorema õe Niina kaks tütart Hele-Juuli ja Kaie.

Anna suri 80-aastaselt ja on maetud Väse surnuaiale Kesk-Rootsis Vänerni järve põhjakaldal.

Venekeelse alghariduse sai Helene (Jelena ehk Ljolja) koduõpetajate abil kodus. Keskhariduse omandas ta eesti keeles Tallinna linna I tütarlaste gümnaasiumis, mille asutaja ja juhataja oli haridustegelane, Asutava Kogu liige Alma Tõrvand-Tellmann. Helene lõpetas kooli 1925. aastal.

Peale gümnaasiumi lõpetamist 1925 astus Helene Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Juba ülikooli lõpuaastal töötas ta praktikandina Tallinna-Haapsalu Rahukogus.

1931 lõpetas Helene ülikooli ning sama aasta lõpul sai temast vandeadvokaadi abi Jaan Teemanti juures. Viie aasta pärast 1936 sai Helenest vandeadvokaat.

Juba ülikooli ajal 1928 oli Helene abiellunud oma vanema venna Jaani sõbra, samuti juristi Richard (Riks) Niinemanniga (1901-1951). Noored laulatati Haapsalu õigeusu kirikus, nii nagu enamus Poskade lastest. Tallinnasse tagasi kolides oli abielupaari koduks Poska tn 6, kus Pariisist naastes elas ka Helene vanem õde Tatjana. Poskade pesamuna Jüri, kes Pariisis ja esialgu ka Eestis elas Tatjana juures, asus hiljem elama Helene ja Riksi juurde.

Abielu lahutati 1936 Riksi alkoholilembuse tõttu.

Vandeadvokaat Helene Poska Niinemann suri kiirelt ja raskelt kulgenud kopsukelmepõletikku 1939. Ta oli siis kõigest 31-aastane.

Poskade eelviimane laps Niina sai sarnaselt teistele lastele venekeelse alghariduse kodus koduõpetajate abil.
1926 astus ta Elfriede Lenderi  eestikeelsesse tütarlastegümnaasiumisse, mille lõpetas 1931.

Peale gümnaasiumi lõpetamist 1931 astus Niina Tartu Ülikooli õigusteaduskonna majandusteaduse osakonda, mille lõpetas 1935. Niina kuulus naisüliõpilaste korporatsiooni Filiae Patriae.

1935 immatrikuleeriti Niina uuesti õigusteaduskonda, kus õppis kuni abiellumiseni 1938.

21.01.1938 laulatati Valga õigeusu kirikus üliõpilane Niina Poska ja Valgast pärit Aleksander Lehes, kes töötas pangaametnikuna Tallinnas.

Peale abiellumist sõitis värske abielupaar Inglismaale, kuna Tallinna Linnapank saatis Aleksandri Londonisse pangandusalasele täiendusele.

Aleksander Lehes oli lõpetanud Valga Reaalgümnaasiumi ja õppinud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas vaheaegadega alates 1922 ning lõpetas selle 1940.

Niinal ja Aleksandril sündis kaks tütart: Hele-Juuli (sünd. 24.02.1939) ja Kaie (sünd. 21.01.1943). Kahe väikse lapsega põgenes abielupaar 1944 septembris Rootsi.

Rootsis polnud Lehestel kaua elada antud: Niina suri 1953 kõigest 40-aastaselt vähki, Aleksander oli lahkunud veel varem, 1949. aastal. Nende tütred kasvatas üles Niina vanem õde Anna Poska.

Täna elab 86-aastane Helle Juuli Lehes Göteborgis ja 83-aastane Kaie Österberg Frölundas Lääne-Rootsis.

Jüri Gabriel Poska sündis 1919. aastal Helsingis Jaan Poska heade sõprade, Eesti esimese suursaadiku Oskar Kallase ja tema kirjanikust abikaasa Aino Kallase juures.  Vabadussõja puhkedes viis välisminister Jaan Poska, kes ise taotles välismaal Eesti omariiklusele tunnustust ja toetust,  oma lapseootel naise Constance’i Soome, kus sündiski nende noorim poeg.

Kui Jaan Poska suri, oli Jüri alles 1-aastane ning ema surres napilt 4-aastane. Jüri kasvatasid üles tema õed.

Peale ema surma võttis Jüri oma hoole alla tema õde Vera Poska-Grünthal, kes samal ajal kasvatas lisaks oma 3 last ja hoolitses oma alaealiste õdede eest.
1926 võttis oma väikese venna Pariisi kaasa Tatjana, kes suundus Prantsusmaale ülikooliõpinguid jätkama.
1929 Eestisse naastes elas Jüri esialgu edasi Tatjana juures, seejärel samas majas elanud õe Helene Poska-Niinemanni juures.

Kui 7-aastane Jüri koos Tatjanaga Pariisi kolis, alustas ta seal kooliteed kohalikus Montaigne lütseumis.
Eestisse naastes õppis ta Tallinna Westholmi gümnaasiumis, mille lõpetas 1937. aastal.

1937 astus Jüri Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Nõukogude okupatsiooni alguses visati Jüri ülikoolist välja ja ta töötas õpetajana Hiiumaal.
1941 naases ta ülikooli ja lõpetas selle 1942 cum laude.
Jüri oli EÜS-i liige.

Jüri Poska Vera Poska-Grünthali kodus Tartus, 1938

1941-1943 jõudis Jüri Poska kolm korda vangi langeda – esmalt vangistati ta venelaste ja kahel korral sakslaste poolt, viimasel korral tabati ta Soome põgenemise katselt.
Samas oli Jüri 1942-43 Tallinna ringkonnakohtu kohtuniku kandidaat.

1944 veel enne Rootsi emigreerumist abiellus Jüri Poska Haapsalus kohaliku tüdruku Helve Loorannaga.

Rootsi jõudes töötas Jüri 1944-46 Malmö töö-ametis. Seejärel asus ta tööle juriskonsuldina Stockholmis. Tema juriidilist abi kasutasid teiste seas ka paljud eestlased.

Rootsis astus Jüri Stockholmi Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1967 ehk 25 aastat peale Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist.

Pühendunud õigeusklikuna osales Jüri aktiivselt Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku tegevuses. Ta õppis kirikuõigust Paavstlikus Instituudis Roomas ja pühitseti 1972 Müncheni Ukraina Peeter-Pauli õigeusu kirikus preestriks. Samal aastal sai temast EAÕK Ülestõusmise koguduse teine preester Göteborgis.

Jüri osales nii paljude rahvusvaheliste juristide kui ka kiriklike organisatsioonide töös ning on pälvinud tunnustust teenetemärkide ja medalite näol.

Jüri Poska õigeusu preestrina Rootsis, foto Rahvusarhiiv

Jüri Poska suri 1974 Stockholmi lähedal 55-aastaselt. Tal õnnestus elada oma isast vaid aasta kauem.

Kui Jüri Poska oli õigeusklik, siis tema abikaasa Helve oli pühendunud baptist. Ta töötas raamatupidajana, 65-aastaselt astus meditsiinikooli ja õppis õeks.  Küpses eas jõudis ta ka luule juurde. Oma esimese luulekogu avaldas Helve Poska 64-aastaselt 1989. Järgmised luuleraamatud ilmusid juba Eestis. Helve Poskat peetakse eesti üheks stiilipuhtaimaks religioosseks luuletajaks nii motiivide ja piiblisüžeede kasutamise kui ka usutunnetuse mõttes.

Haapsalust pärit Helve oli andekas ja loominguline isiksus. Stockholmi ja Malmö eestlaste käsitööringides andis ta edasi Haapsalu pitsikudumise traditsiooni.

Helve Poska suri 95-aastaselt koroonaviirusse Stockholmis 2020.

Helvel ja Jüril sündis 4 last. Neist vanim, Jaan-Jüri, kes õppis perekonna traditsiooni jätkates Stockholmis juristiks,  suri 54-aastaselt nagu ka tema vanaisa Jaan Poska.

Pojad Hendrik (Johan) Poska (75 a) ja Patrik (Konstantin Urban Patrik) Poska  (67 a) elavad Rootsis, tütar Maria (Elisabeth) Poska Ormerod Inglismaal.